Lendama!

Reisimist tuleb ikka täies mahus harrastada. Alustasin oma teekonda hommikul kell seitse ja nüüd olen värav number 3 juures. Minu lennu väljumiseni on ca 2 tundi veel aega. Ajaloo huvides olgu öeldud, et lend läheb väravast number 2, aga seal polnud rüperaali laadija jaoks pistikuid.

Seni on kõik läinud ladusalt. Hommikul Tartus küll selgus, et mu kaardi sularaha väljavõtmise limiit on nii väike, et saab ainult kaksada eurot välja võtta, aga lahendasin selle probleemi pangakontoris. Isegi kaks korda käisin /sama) panganeiu juures jutul, sest esimesel korral limiiti määrates ma ei mõelnud sellele, et see raha, mis ma välja olin võtnud läheb ka päevalimiidina arvesse.

Reisignoom saabus oma kohvritega bussijaama lähistele alles siis, kui mina olin juba teel pealinna poole. Kahju, väga kahju! Oleks ma teadnud, et ta varem tuleb, oleksin hilisema bussiga läinud. Tuleb siis hiljem järele...

Lennujaamas on olnud väga meeleolukas oma kohvriga ringi kärutada.  Ainult elevaatorid tekitavad peavalu, sest me kohvriga ei astu päris ühte sammu ja tema jääb alati kaks astet minust tahapoole.
Lennule registreerimise puhul ei saa ma aru, miks kuhugi nähtavasse kohta ei panda juhiseid, mis järjekorras toiminguid tuleb teha. Iga kord on midagi muutnud... Seekord siis selgus, et Estonian Air võimaldab iseteeninduskioskis check-in´i ja seda ka äraantava pagasi korral (nt Vuelingul oli ka selline asi, aga ainult käsipagasiga reisijatele). Esimesel piletil, mis iseteeninduse masin välja printis, tõmbasin kontsa kogemata juba ära. Oih! :) Noormees, kes oli mulle appi tõtanud (igas lennujaamas on mõni superman) ütles, et sellest pole midagi. Tühiasi! Tegime toimingu uuesti läbi ja seekord tahtis ta ise piletit ära tõmmata.Vist mõtlesin, et muidu jäämegi trükkima. Ma ei lubanud. Naised on õelad!
Turvakontrollis olin ainus reisija ja kuna turvamehi oli vähemalt kümme, siis tahtsid nad kõik näidata, et nad teevad tööd ja et nad teevad seda hästi. Niipalju tähelepanu ja nii põhjalikku kontrolli pole varem küll olnud. Süljeproovi ei võetud ja kotti lahti pakkima ei pidanud.

Sõin väljas Eesti päikesega hüvasti jättes oma selle suve viimase Eskimo banaanijäätise ja nojah... peaks midagi ütlema, aga sõnad on otsas. Kui bussiga siiapoole sõitsin, siis mõtlesin, et alati on nii, et millestki jääb ilma. Ei saa olla korraga kodumaal ja välismaal. Ma ei jää kauaks, tulen tagasi.

Huh, ei hakka siin pisaraid kiskuma ja silmadest välja pigistama. Pea püsti! Näeme jälle! Seniks lähen kaheks päevaks Viini (põnev!) ja sealt sõidan rongiga Maribori, kus kohtun oma pikaajalise sõbranna Miricaga (8 aastat kohtumiseni) ja loodetavasti astub ka Verca läbi (Leonist leitud hea Tšehhi sõber). Ja ma loodan, et ilm on soe, mäed lähedal ja Vahemereni jõuan lõpuks välja.