Eile lahkus igaveseks oma fantaasiametsa pisike valge haldjas nimega Ana María. Seesama Ana María, keda väiksena kutsuti hellitavalt Totitoseks ja keda ema karistuseks pani pimedasse tuppa kinni. Üleannetu Totitose jaoks oli see karistuse asemel hoopis autasu, sest just seal pimedas sündisid imelised lood ja olendid. 2010. aastal sai Ana María Matute Cervantese preemia ja pidas kõne fantaasia kaitseks. Mina kohtusin temaga raamatulehekülgedel kahel korral. Esimene kohtumine oli arvatavasti väga ammu ja üürike. See oli siis, kui ma lugesin ainsat tema eesti keelde tõlgitud teost: "Sõdurid nutavad öösel". Ma ei mäleta, et see oleks minus mingeid tundeid tekitanud. Oli kah. Teist korda kohtusime raamatus "Paraíso inhabitado" ja see võlus mu ära, haaras mu endasse. Mul oli see kaasas, kui ma Gretal Itaalias külas käisin ja kui lennujaamas selgus, et lend on tühistatud ja kõik olid paanikas, siis mina istusin pingil ja lugesin maailma ühte kõige ilusamat tõsijuttu. See hellus ja lüürilisus, mis lausetest õhkus, viis kõik muremõtted ära.
Ajaleht El Pais avaldas 18 olulisemat mõtet Ana Maríalt. Ma toon ära viis minu jaoks olulisemat.
“Nunca me he desprendido de la infancia, y eso se paga caro. La
inocencia es un lujo que uno no se puede permitir y del que te quieren
despertar a bofetadas”
“Me parecería una autentica falta de cortesía que Dios no existiera”.
“Escribir para mí no es una profesión, ni siquiera una vocación. Es una
manera de estar en el mundo, de ser, no se puede hacer otra cosa. Se es
escritor. Bueno o malo, ya es otra cuestión”.
“Nunca me he aburrido. En esta vida lo he podido pasar muy mal… y también lo he pasado muy bien. ¡Uf! Pero aburrirme, jamás”.
Ja ehk kõige olulisem:
“El mundo hay que fabricárselo uno mismo, hay que crear peldaños que
te suban, que te saquen del pozo. Hay que inventar la vida porque acaba
siendo verdad”.
Que descanse en paz... pero no en aburrimiento :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar