Mõistsin, et sõbralikkus oli siin kõige tavapärasem viis teiste inimestega suhelda, mis tähendas, et igast su tegevusest, nii leivapätsi ostmisest kui ka kirja postitamisest, võis saada seltskondlik seik. Pangaametnikust sai peagi mu tuttav ning ajal, kui ma arvelt raha välja võtsin, küsitles ta mind selle kohta, kuidas ma olen end tema armsas linnas sisse seadnud, või siis vastas mu küsimustele mõne grammatikareegli kohta, mida ma polnud veel päris selgeks saanud. Turu lihaleti mees rääkis mulle majast, mida ta endale ja oma perele San Juani rannikule ehitas ning jätkas siis teemal, kuidas on kõige parem valmistada kanarinda vähese õli ja sidruniga. Lilleleti daam selgitas, kuidas mul oleks kõige etem nahka päikese eest kaitsta:"Teate, mul on põhjas nõbu ja tal on hele nahk nagu teilgi..."
Pool aastat peale Jason Websteri "Duende" laenutamist ja kuu aega pärast oma viimast retke Hispaaniasse lugesin raamatu lõpuks läbi. Neelasin kahe päeva ja ahnete ampsudega ta endasse. Seedimine võtab veel aega, aga juba esimesed muljed on nii erilised, et ma saan aru, miks Helen Eelrannale see raamat meeldib. Kirglik ja pühalik!
Vaatasin mõtlikult nurgas oma kohvrit ja laadisin youtube´st flamenco-muusikat alla...
Ole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar