Veel on käigus tramme, kus inimesed istuvad, nägu näo vastas, kahes pikas reas ning silmitsevad üksteist uurivalt ja uudishimuga.
See vaene mees on küll sarvekandja nägu, kindla peale lasi ta naine mõne teisega jalga, võib-olla mõne võidusõitjaga, või kes teab, mõne toiduainete varumiskontori ametnikuga.
Kui sõit on pikk, jõuavad reisijad üksteisesse kiindudagi. Imelik küll, aga ikka on veidi kahju, kui too naine, kes paistis olevat nii õnnetu, läheb kusagil peatuses maha ja me ei näe teda enam kunagi, võib-olla mitte iialgi elus!
Cela mahlakat ja värvikat "Taru" lugedes jäin tihti mõtisklema, et... jah, aga nii ongi! Ja mitte ainult trammis, vaid ka rongis. Võib-olla olen ma lihtsalt väga ebaviisakas inimene, kes ei saa muidu, kui peab inimesi silmitsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar