Kunagi ammu seletasin ühele oma tuttavale, miks tema lause "mulle meeldib hispaania muusika", on väheütlev. Uskuge või mitte, aga Hispaanias (ja hispaaniakeelses maailmas üldisemalt) tehakse väga mitmesugust muusikat. On nii räppi, poppi, rokki, bluusi, rahvamuusikat... Euroopa ülemisse otsa on hispaaniakeelne muusika (raadiotesse) jõudnud hoopis ookeani tagant ja popmuusika vormis (sai alguse kui latin boom, mida iseloomustab living la vida loca ja bailamos). See on ainult väike killuke mosaiigist, küll kõige nähtavam.
Kirjandusega on samamoodi. Nagu paljud meist, aimasin ka mina, et kuldajastu (16. ja 17. sajand) ja uue tõusu (19. sajand lõpp) vahel kirjutasid hispaanlased sama hoolsalt raamatuid, kirjutasid kohe virnade viisi, aga ikkagi oli imelik lugeda Benito Pérez Galdosi "Osatut", sest see oli nagu... prantsuse realism väikese hispaanialiku lisandiga (st Don Joséga, kes oli üks neist Hispaania vanameestest, keda võib tänapäevalgi näha pargipinkidel istumas ja neidudele komplimente tegemas)!
Siis ma saingi aru, et kui minu tuttava jaoks võrdus hispaania muusika hispaaniakeelse popmuusikaga (peamiselt Marc Anthony, Ricky Martin...), siis minu peas võrdus hispaania kirjandus kuldajastu loominguga ja armulikult olin selle hulka lisanud 1898. aasta põlvkonna ja sulesepad sealt edasi. Hispaania realismi jaoks seal kohta ei olnud. Vähemalt mitte sellise jaoks, mida lugedes ma pidin endale aeg ajalt meelde tuletama, et see on hispaania ja üldsegi mitte prantsuse kirjandus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar