Kuna loorberitele ei tohi puhkama jääda (märkus: seda tähendab ka selle postituse pealkiri) ja ma olen juba iseloomu poolest rahmeldav ja korraldav inimene, siis jäi reisimärkmete jagamine soiku. Kleepisin hoopis raamatukogus kohaviitasid ja laenutasin kaalukaid teoseid (kaalukaid ka sõna otseses mõttes).
Midagi hakkas riiulite vahel askeldades hinges kripeldama. Asi ei ole niivõrd selle, et Hispaania hinges näriks (Hispaania on juba ammusest ajast mu hinge suure augu närinud ja jätkab järamist), vaid selles, et midagi jäi poolikuks. Alustasin, aga ei lõpetanud. Kuidas nii küll võib? Minu südametunnistus punastas iga kord, kui sellele mõtlesin. Hakkasin Hispaania poole lendama, aga, näedsa, tundub, et ei jõudnudki kohale. Ei-ei, jõudsin küll.
Maandusin. Üles-alla hüpetega ja läbiloksutamisega nagu Ryanairi lendudele kohane, aga vähemalt olin kindlalt maapinnal. Minu esmakohtumine Hispaaniaga oli 2009. aasta sügisel ja hilisemad taaskohtumised on jäänud tagasihoidlikuks. Noogutame teineteisele tervituseks pead ja juba ma sulandungi rahvamassi. Siiski võib minu 2009. aasta märkmetes olevat lauset lisada ka siia, sest see tunne on arvatavasti aegumatu.
Tulin lennukist välja ja... lämbu kasvõi ära.
Ma tean, et Hispaanias on soe kliima, aga ma kipun pahatihti unustama, kui palav see õigupoolest olla võib.
Lennujaamabussiga sõitsin ma otse loomulikult õigest peatusest mööda ja kuigi mul ei olnud oidu järgmises maha minna (ma ei teadnudki, milline järgmine on, sest pime oli, bussis peatusi ei öeldud ja üldse tuli peatamiseks nuppu vajutada), oli mul oidu pahuralt bussijuhilt küsida (nii viis peatust hiljem), et...”Eeee...La puerta del mar...Donde esta?”. Me mõlemad teadsime, et La puerta del mar´i peatuse magasin ma lihtsalt maha. Siis oli mul veel oidu tagasi kõmpides kaarti vaadata (bussijaamades vahel ikka on) ja selgus, et mul polegi mõtet päris tagasi kõndida, sest siis peaksin ma uuesti tagasi tulema.
Kuigi oma (meeleolukatest) linnasekslemistest võiksin ma juba eraldi raamatu välja anda ja neid leidus ka sellel reisil (etteruttavalt võib öelda, et probleem ei olnud kaardilugemisoskuses vaid kaardis, mida me lugesime), siis Alicantes jõudsin ma hostelisse üsnagi otse minnes. Väljas oli pime, kell oli palju, aga tänavad kihasid elust. Hostel oli poolpeidetud ja seda pidas üks veider Hispaania vanamees oma koeraga, aga voodid olid seal olemas. Selleks ajaks olin ma juba nii väsinud ja higist läbiligunenud, et vajusin nagu kott voodisse. Uni...magus uni ja läbi selle kumamas läbi see tunne: Hispaanias. Pole ometi võimalik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar