Logelemislaupäev

Saabusin täna öösel kell kaks Maribori ja veedan tänase päeva peamiselt voodis pikutades, unne suikudes ja norinal magades. Vahel toon kuuldavale paar segast lauset, käin köögis külmkapi kallal ja loen Rootsi kriminaalromaani (Johan Theorin "The Querry").

Ma arvan... vabandust, ma loodan, et pühapäev kujuneb sama meeleolukaks. Ljubljanas oli tore, aga hostelis ööbimise puuduseks on see, et sealsed asukad lähevad väga erinevatel aegadel magama ja hakkavad väga erinevatel aegadel hommikul suure kolistamisega oma asju pakkima. Vaikuseaeg on kella kahest kuueni hommikul.

Laadisin oma puuduvad pildid arvutis, nii et saan kõik puust ja punaselt (loe: fotodega ja värviliselt) ette teha.

Meenutuseks kunagisest ujumisest pildike Podpeško veesilmast:

Seda teed mööda minnes saab järve äärest Ljubljanasse tagasi... väga suure ringiga :).

Ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud, kui jah, siis kordamine on tarkuse ema, aga Sloveenias ei kasvatata teravilja, siin kasvatatakse maisi. Maisijahust (mannast?) tehtud pudru nimi on polenta ja maisitõlvikuid röstitakse ning müüakse tänavatel.

 Reede hommikul otsustasin hilja tõusta, aga keegi tundmatu helistas mulle kell seitse hommikul ja rikkus mu une ära. Võtsin oma kompsud ja jätsin hüvasti Prešereni väljaku... ja Kolmiksillaga (pildil 1/3 sellest).

Tähelepanelik vaataja ehk märkas, et need pildid pole tehtud hommikul vaid hoopis õhtul (neljapäeval), aga jutu sujuvuse nimel moonutan ja silun ma tõde enda huvides. 

Oma päeva alustasin tervisliku jalutuskäiguga Ljubljana Ülikooli sotsiaalteaduskonna hooneni (ca 3 km ja täpselt neli rasket kotti). Portoroži jõudsin jagatud transpordiga kella kahe paiku. Kuna Izola lähedal asuvast hostelist oli mulle hommikul saabunud kiri, et viimane buss sinna paika läheb kell kaks päeval, siis ma loobusin üleöö jäämisest.

Vahemeri on ka Sloveenia rannikul lummavalt sinine, aga ranna asemel on betoonääred. Ma ei ole selles päris kindel (st ärge kellelegi öelge, et ma midagi sellist ütlesin), aga tõenäoliselt tuleb see sellest, et sadamad olid mõeldud kaubalaevadele. Turism on kanda kinnitanud hiljem.
Portorož oli igav: päikseküpsed turistid lebasid kuivkollasel murul nagu kaldale uhutud vaalad. Mulle meeldis jalgrada kalda ääres... mis viis linnast välja...khm..khm..

Kui Piran paistma hakkas (asub peaaegu Portoroži kõrval), läks juba huvitavamaks. Hmm... torn? :)

 Pirani poolsaarel asuv samanimeline linnake oli suuruselt pisike, aga hingelt ja ajaloolt suur. Püha Jüri kiriku poolsaare tipu poolne külg (seal, kus kunagi oli surnuaed) pakkus rändurile kauaotsitud varju ja imelist vaadet merele.

Linnatänavad olid kitsad ja käänulised. Täpselt sellised nagu mulle meeldivad! Kui pesu kuivama riputad ja enda nööril enam ruumi pole, siis peab ennast vaid välja sirutama, et kasutada vastasmaja aknal olevat nööri :). Ajahambast näritud trepid viisid üles kirku juurde või varjatud sisehoovidesse.See oli tõeline tänavate (ja võlvkäikude) labürint!

 

Minu pilk jäi pidama paatidel. Miks mitte merele minna?

Kui ma olin mööda rannikut kõmpinud, oma elu ühe halvima pitsa ära söönud (aga teenindaja oli positiivne ja naerusuine), tänavatel ekselnud, varjus merega tõtt vaadanud, suveniirimüüja siesta ära rikkunud, siis tundsin, et mul on liiga palju kompse ja tuleb minna, et kunagi taas tulla siia itaalia-sloveeni merelinna. Teine kord jälle! Ciao!

Sõitsin bussiga Koperisse (bussis oli mul jälle üks neist sisukatest kõnelustest) ning sealt rongiga Maribori. Rongisõit kestis viis tundi ja see on arvatavasti pikim ümberistumisteta rongiliin Sloveenias (lõunast põhja).
Enne ööpimeduse saabumist sai imetleda mööduvat maastikku (mäed ja metsatulekahi) ja kottpimedas tervitada noort ja kuldset kuud.
Teate, ma olen alati tahtnud pista pea rongiaknast välja ja lehvitada mahajääjatele. Vat selline imeline rong see oligi!