... ja juuksed võtavad juba tuld.
Nädalavahetus oli imeliselt väsitav. Laupäeval külastasin taaskord linnatorni, et heita sealt pilk linnale. Hiljem käisime kindluses, kus tehti superlahe tuur. Kui tavaliselt on mul tunne, et giididel on kiire ja nad loevad minuteid ringkäigu lõpuni, siis see noormees jagas meiega oma põhjalikke teadmisi (Mariborist üldse) ja tal oli kahju, et ta kõigest rääkida ei jõudnud. Kindluse külastamine ja ringkäik giidiga on kusjuures tasuta.
Keskpäeva leitsaku ajal istusime kohvikus ja sõime jäätist ning hiljem kõndisime linnapargis (Mestni park) ning ütlesime möödujatele "Dober dan!". Minu ootamatu uue tuttavaga oli üsna meeldiv aega veeta.
Laupäeva õhtul sõitsin rongiga (taaskord) Celjesse, sest Sandi kodukohas toimus järgmisel päeval katoliiklik mass ja selleks puhuks pandi liiklus seisma (st pühapäeva hommikul tulles oleksingi ma jäänud rongijaama konutama).
Miricaga on iga kord aina toredam aega veeta. Kusjuures ta andis mulle pidulikult üle sünnipäevakingituse. See oli küll liiast, sest temaga veedetud aeg on olnud juba piisav kingitus (enamgi veel).
Pühapäevane mass oli midagi uudset, aga samas minusuguse pagana jaoks lahja ja igavapoolne. Sandi rääkis hiljem, et varem, headel aegadel, oli kutsutud muusikuid esinema ja pidu ning pillerkaar kestis hiliste õhtutundideni. Nüüd oli alles veel mass ja väikene laat.
Nii palju kui ma aru sain, siis sel päeval käiakse ka sugulaste haual ja Sandi ema teeb sel päeval sugulastele lõunasöögi. See oli esimene kord, kui ma kuulsin lõunasöögipalvet. Mina olin juba lusikatäie jõudnud võtta, aga mitteusklikuna olin ma hinges tänulik Sandi emale, kes selle toidu valmis vaaritas. Teisi ma ei täna.
Sandi ema töötab koolisööklas kokana ja võib-olla sellepärast on ta harjunud palju ja paljudele süüa tegema. Minul puudus aastatepikkune praktika (meil on kodus kolme käigu asemel üks) ja seetõttu olin ma magustoidu järel üsna omadega läbi.
Pühapäeval jõudsin (taaskord) hilja õhtul tagasi Maribori ja pidin (taaskord) oma nädalaaruande valmis kirjutama. Unisena jätsin ma pooled asjad kaasa pakkimata ja kindlasti jäi ühiselamus ka veel midagi tegemata.
Järgmisel hommikul (täna) ärkasin juba kell kuus hommikul, sest kell pool seitse sain ühe tüdruku autoga Ljubljanasse (jagatud transport: soodne ja moodne :)).
Köögis samavõrd unise punkrikaaslasega kohtudes oli mul üks neist sisukatest mõttevahetustest.
Mina: Ma ei taha Ljubljanasse minna! Las saadavad kellegi teise! Oh, kuidas tahaks magada!
Tema: Hmm... Mis sellest ikka ei oleks, kui ma täna praktikale ei läheks? Pealegi... see on ju esmaspäevast reedeni. Üks päev siia-sinna... Nad ei paneks seda tähelegi.
Ma loodan, et tema minemisotsus oli sama õige kui minu oma. Ljubljanas on põnev. See on hoopis teistmoodi linn kui Maribor ja selle salajased sopid ootavad läbiuurimist.
Ja raamatukogu oli neil väga ilus ja ruumikas! (ma ei ütle seda (ainult) sellepärast, et nad mulle koti andsid)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar