Mesitaru

Käisin täna Lovrenc na Pohorju raamatukoguüritusel abiks, Peamiselt seisnes see abi söömises (kas sa rohkem ei tahagi?), tänulik olemises, savist kujukeste voolimises (tegin endale Jurčeki) ja sloveenia keele kõla kuulamisel (kohvikus lugesin hiljem sel ajal hoopis krimka lõpuni).

Sündmus toimus väikeses mesinikeühingus: unine Igor rääkis muinasjutte, lapsed meisterdasid, Ana oli leiba küpsetanud, tädid askeldasid ringi, kass näris sõrmi... Kuna Sloveenias on mesitarud veidikene teistsugused, siis jäädvustasin ühe pildile ja kuna pilt tundus tühi, siis ronisin ise ka kassiga pildile.

Taru on tõesti see värviline "mitmeperepostkast". Kollases kotis on purk kohalikku mett (kastani- ja pärnaõite mesi). Seda te lähemalt ei näe, sest minu isa ei luba võõrast mett koju tassida. Ma võin seda lusikaga läbi internetiavaruste teile ulatada.

Mind jätkuvalt hämmastab asjaolu, et kõik tunnevad kõiki ja inimesed kolivad elu jooksul väga vähe. Nad on tõesti juurdunud: kus sünnivad, sealt leiavad ka elukaaslase, panevad oma lapsed kooli ja... nii see suguselts kasvab.

Hiljem noppisin Ana vanemate maja aias endale pirne (kas sa rohkem ei tahagi?) ja proovisin pirnist tehtud schnapssi. Loge..loge..logelemine.