Aleksandra (minu mentor) oli tipp-topp võõrustaja: söötis-jootis, laenas jalgratast, tutvustas oma peigmeest (sobisid kokku nagu sukk ja saabas), näitas vanemaid, saatis praktikale, sundis lavale minema. Aleksandra on nii tegus, et mul on kahju, et raamatukogus talle nii vähe rakendust leitakse.
Kes viitsib pikemat teksti lugeda, siis palun väga: siin see on. Et siis kes, kellega ja kuidas.
Ptuj´sse läksin kolmapäeval 22.augustil. Kuulasin koos jutuvestjate (Kas te Grimlit mäletate?) ja rändur Peteriga (ärge muretsege, teda te ei pea mäletama) Hollandi kirjanikku ja jutuvestjat Toon Tellegeni.Mulle oli räägitud, et Toon annab loengu jutuvestmisest ja seetõttu olin ma väga üllatunud, kui Tooni hoopis intervjueeriti ja üdsegi mitte seoses jutuvestmise vaid hoopis luuleloominguga. Mis siis ikka: nõjatusin tagasi ja kuulasin huviga. Kui tihti ma ikka inglise keelt kuulen? Kohalolijatest olid enamus kirjandusinimesed (st poeedid) ja eestlased moodustasid (protsentuaalselt) väga suure osa publikust. Suisa 10%! Me kõik teame kui oluline on numbriliselt õigesti väljenduda!
Toon oli muheda olemisega vanakooli mees, kes illustreeris oma juttu lõbusate lookestega.
Järgnevalt... Vat nüüd läheb juba raskeks! Ei taha siinkohal tsiteerida oma isa: eks siis päike loojus ja tõusis, loojus ja tõusis... nii kolm korda.
Ei! Ei! Ei! Ei mingit loojumist, kui vein on joomata ja luule lugemata. Kella viie ajal kuulasin Maribori jutuvestjaid... (see poiss seal üleval on kuulus! Ta on isegi postkaardil!)
Sealt siirdusin edasi Aleksandra koju, kus mind tervitas korteri tõeline omanik. Bela! Aleksandra elab seal Bela armust. Nagu me kõik...
Korter oli stiilne ja kõik sõbralikud. St et lõpuks väsisin päris ära. Ma olen harjunud, et inimesed on õelad. Olgu, võib-olla mitte õelad, aga vähemalt iroonilised, humoorikad, segadust tekitavad. Korras ja klanitud korterid tekitavad minus ebamugavust. Ma ei oska külaline olla. Mulle meeldib rohkem olla mööduja, juhuslik sisseastuja ja peamiselt ammune sõber, kes saab oma nõud ka ise pestud ja kellega on tore vaikust nautida.
See ei tähenda, et mulle poleks seal meeldinud. Mulle väga meeldis seal ööbida. Mulle meeldis ka Aleksandra vanemate suvila linnast väljas mägedes (mõni mägi on siiski ka ilma kirikuta), kus tema isa oli teinud endale kõige alumisele korrusele isikliku baari kõige kvaliteetsema kraamiga. See mees oskab elu nautida!
Mina pikutasin triibulises võrkkiiges ja nautisin vaikust. Seal ma ütleingi, et Sloveenias võiks elada... Sloveenia hingab minuga sarnases rütmis.
Kolmapäeva õhtul oli esimene luulelugemine. Lava, teadustaja, viis luuletajat, tõlked ekraanil (tihti vaid sloveeni keeles ja tihti üldse puudu. Ma ei teagi, kas tehnikamehed lintšiti peale festivali ära või mitte). Enne ja peale lugemist oli natukene kohalikku muusikat. Veini degusteerimine toimus samal ajal. Poeesia võidutses veini üle, aga vein muutis inimesed (veel!) jutukamaks ja kuigi programm lõppes kell 11, ei mõelnud keegi veel lahkumisele. Pidu kestis edasi. Ja kuna Sloveenias on kõik tuttavad või tunnevad kedagi, kes tunneb kedagi, siis tuli kõigiga oma elust rääkida.
Mina: Sloveenias tunnevad kõik kõiki. Ja isegi kui veel ei tunne, siis tänaval võõralt nt teed küsides (väga levinud) on järgmisel korrasel see võõras juba oma, kellega saab pikemalt juttu puhuda.
Aleksandra: Päris alati nii ikka ei ole...
Peaaegu...peaaegu :). Festivalil oli ka üks Eesti poetess, kelle looming oli värskendavalt irooniline. Kas teate Maarja Kangrot? Rääkisin temaga juttu ja tutvusin ka ühe sloveenlannast tõlgiga, kes tõlkis viimase Lotte-multifilmi sloveeni keelde.
Festivalil sulandusid luuletajad publiku sekka. Eralugemistel, mis toimusid kohalike kodudes, võisid leida ennast istumas Rumeenia ja Mehhiko poeedi vahelt ning nendega mõtteid vahetamas hispaania keele oskuse üle Eesti riigis.
Nii see päike tõusis ja loojuski. Neljapäeval ja reedel olin hommikupoolikul imekaunis Ptuj raamatukogus praktikal. Vaadake siit nende ilukirjanduse saali ühte ruumi! Kas ei löö pahviks?
Toimekas Liljana rääkis mulle lugusid ja näitas lasteosakonda, Mira rääkis ajaloost...
Ja siis... siis tuli muidugi vein ja poeesia. Luuletusi võis leida isegi pudelist.
Mina tõmbasin endale kaks luuleloosi: esimesena sattus Tooni luuletus ja teine oli sloveenlanna Tina sulest ilmunud. Kahjuks (õnneks?) olid mõlemad sloveeni keeles. Ostsin ka ühe õblukese luulekogu ühelt sloveeni autorilt (Mateja Bizjak Petit - Aleksandra sõbranna Meta sõbra naine. Näete nüüd!) ja seal on luuletustel ingliskeelne tõlge.
Festivali raames toimus erinevaid sündmusi. Mina kuulasin õhtul poeesialugemist ja käsin kahel eralugemisel. Poeesialugemistel jäi kõige enam kahe kõrva vahele Gale Burns´i luuletus "The Builder" (inglise huumor efektses ettekandes). Otse loomulikult ka Maarja Kangro (kõrv puhkas ja kõik teised maigutasid kõrval suud) ja Mehhiko poetess Valerie, kes laval seistes teatas, et ta alustab lugemisega alles siis, kui tehnikamehed suvatsevad tõlke taustale panna. Ukraina luuletaja väärib äramärkimist seoses lõbusa ettekandega, mis kuulduste kohaselt tuli sellest, et ta oli enne veini joomisega hoogu sattunud. Kuigi jalgadel veidi taarus (vabandust, ma jälgisin seda teaduslikust huvist), sai luule loetud.
Eralugemistel meeldis kõigile jahe kelder Mitra hotellis. Peremees pakkus veini ja kuna väljas oli tapvalt palav, siis ei olnud mitte kellelgi lahkumisega kiiret. Kas peaks kiirustama põrgusse naasmisega?
Ma näen, et teil vajuvad silmad juba kinni. Ei, rohkem ma ei kirjuta! Las täpsemad detailid jäävad hilisemaks ajaks. Linna ennast ei olnud eriti aega uudistada. Veidi siit ja veidi sealt... jalgratta hoo pealt.
Eile naasin koju. Tunnen.. jah, tunnen siingi sügist.
P.S Viinamarjad Piramida juures maitsevad nagu karusmarjad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar