Velenje järved

Olles kolmapäeval pikalt puhanud, otsutasin taas oma koti pakkida ja maale Miricale külla sõita. Hommikul sõitsin ühe kiitsaka noormehega koos Celjesse. Ta oli õppinud Zürichis ja nüüd disainis ehteid ja moekaid kotte.
Celjes olin vaid paar tunnikest :kaesin sinna ja tänna, hiilisin kirikusse jahedasse ja peesitasin pargis. Enamus kultuuriasutusi on suletud. Üldiselt on väga raske suvel kultuurne olla. Sellises palavuses unistad ainult jäätisest ja jahedast mere- või järveveest. Kultuursus käigu kuradile! Kas te nt kujutate ette, kui kõrgel ja kaugel kindlused tavaliselt on? Ootan ära sügisese jaheduse.

Celjes on peale kindluse (põhiline vaatamisväärsus!), paar muuseumit ja galeriid. Pildile jäi kuulus fotograaf Josip Pelikan.

Kella kahe ajal korjas Mirica mind Celje rongijaama juurest üles ning sõitsime koos Velenjesse. Ta töötab sealses Takkos. Talle ei meeldi seal, aga mis rasketel aegadel ikka teha.
Peale kohustuslikku tutvumist tema töökaaslastega läksin järve otsima. Teel oli mul üks neist sisukaid vestlusi ühe turvamehega (astusin kogemata ühte eravaldusesse sisse), aga keelebaräärist hoolimata andis ta mulle juhiseid, kust seda järve leida.

Velenje on suuruselt viies linn Sloveenias (allikas: Wikipedia :)) ja järvi on seal kolm. Kui ma ma kaarti õigesti lugesin, siis mina käisin kahe järve ääres: Čkalski ja Velenje.
Ootused olid suured, aga elu otsustas teisiti. Taevas muutus sünkjaks, tuul tõusis ja vihm hiilis ligi. Nautisin paviljonis istudes imekaunist vihmast vaadet Velenje järvele.

Loodus muudab mind rahulikuks ja mõtlikuks.Uputad oma halvad mõtted järvepõhja või lased vihmal need minema uhtuda.

Ujumas käisin alles järgmisel päeval. Ma olin ainus veenautleja Čkalski järves, aga tundus, et see ei olegi ujumise järv, et ujumas käiakse hoopis Velenje järves. Mina nii valiv polnud ja mulle sobib iga veesilm.

Eestis võisin ma olla ujumata, aga Sloveenias on tapvalt palav ja januned vee järgi. Sloveenias tuleb... tuleb vette ronida! Ärge jääge ootama, kasutage iga võimalust!
Vesi oli soe ja kandis hästi. Põhi oli juurikane ja kivine, aga ujudes ei panda tihti jalgu maha :).

Laupäeval naasin Maribori. Selle vahele jäid õhtused pitsasöömised Mirica kodus, nende pisipojaga koos jooksmised (küll lippab kiiresti!), Tone Pavčeki  lasteluuletuste lugemised, sõnatud vestlused Mirica emaga... Toidud on Sloveenias jätkuvalt veidrad - tegid soolase pannkoogi, lõikasid selle peeneteks viilakateks (nagu nuudlid) ja sõid seda supileeme sees - aga inimesed on väga jutukad.
Uudistes küll kogu aeg räägitakse, kuidas riik aina sügavamale vajub, aga ma loodan, et ta rabeleb välja. Sloveenia, sa pead hakkama saama!