Mis toimub? Mis toimub?

Ausõna, mitte midagi ei toimu. Olles Sloveenias viibinud peaaegu kaks kuud, on kõik meeldivalt paika loksumas. Ma olen kaotamas oma eksootilisuse.

Jumal tänatud! :)

Esimene märk sellest ilmnes paar nädalat tagasi, mil Mirica ei öelnud mulle enam oma vanemate majja sisenedes, et kõnni rahulikult oma tennistega kööki, vaid ulatas sussid.

Raamatukogus ei vaadata mind nagu tulnukat Marsilt, kes tuleb kohvi ja küpsiseid täis toppida, vaid ma saan teistega võrdselt toimetada. Mulle meeldib Sloveenia kataloogsüsteem (COBIB2). See on imeline!
See tähendab ka seda, et mulle ei öelda juba kella 12 ajal, et sa võid koju minna, vaid minult küsitakse kella viie ajal õhtul, kas sa tõesti tahad juba koju minna. Riiuleid korrastades olen ma palju teada saanud tõlke- ja kodumaisest kirjandusest. Ma võin isegi oletada, millised raamatud on osa kohustuslikust kirjandusest, sest neist on rohkem eksemplare, kõik ära nätsutatud.
Ma olen leidnud ka teoseid (lasteosakonnas), mis on ka meil Eestis olemas. Nt "Oscar ja Roosamamma", mida ma sain isegi kaastöötajale soovitada. See on tõeliselt hea raamat!

Kultuuripealinna elu oli soikunud, aga nüüd tundub, et midagi... oi, midagi isegi toimub. Jalad võetakse seina pealt maha ja peomeeleolu on jälle tunda. Järgmisel nädalal on Sigur Ros´i ja Melodromi kontsert. Ei teagi, kas peaks minema või mitte.

Senini on kirgi kütnud (peale päikese) jalgpall. Kuna ma elan staadioni lähedal, siis olen ma mängudega kursis. Läbi avatud akna jõuab minuni toetajate võidurõõm ja kaotusvalu ning laulude järgi saan ma oletada, kes seekord võidutses. Teisipäeval kostus Zagrebi fännide hümn, mis tähendas, et Maribori meeskond kaotas neile teist korda. Võib öelda, et see oli väga oluline matš. Võib-olla isegi aasta mäng. Vabandust, ma olen jalgpallis täielik võhik, aga tuleb tunnistada, et enne mänge on meeleolu nii ülev, et isegi minul (st täielikult võhikul) tekib tahtmine mängule pääse osta.
Teisipäeval oli jõelaeval kirjandusõhtu ja seal esinenud Maribori kirjanik Tone Partljič tegi lühidalt, sest ta tahtis mängu alguseks kohal olla. Ta küsis interjueerijalt igale poole tunni tagant, kas on aeg juba staadioni poole jooksma hakata. Märulipolitsei võttis kohad sisse juba varahommikul, staadionini viiv tänav suleti päev varem, helikopter tiirutas linna kohal. Zagrebi fänne ei olnud näha, aga Maribori meeskonna toetajaid olid kõik kohad täis. Õnneks möödus mäng rahumeelselt ja hiljem vaarusid kõik kohvikutest koju.

Näete (loete) isegi, et mitte midagi ei toimu! Matjaž (jalgratas) ainult jonnib. Ei teagi, mis tal viga on, sest pealtnäha on kõik korras, aga sõitma hakates on tunda, et tagumine ratas ei taha liikuda. Mida ma talle teinud küll olen?