Septembri algus tähendab raamatukogu jaoks seda, et inimesed saabuvad puhkuselt ja riiulid täituvad taas raamatutega. Kuidas täituvad? Ahaa! Eks mina neid raamatuid hoogsalt tagasi panen. Saladuskatte all võin öelda, et eks vahel läheb mõni teos valede sõprade sekka, aga nojah... ongi huvitavam hiljem töötajal otsida. Raamatute jaotus on Sloveenias teisiti (palju rohkem UDK kasutamist) ja seega neid näpukaid ikka juhtub. Aeg-ajalt avastan üllatusega, et mul oli mõni alajaotus kahe silma vahele jäänud, aga päeva lõpuks on eksimusi juba vähem, st mõni raamat ei lähegi ula peale. Lastekirjanduse osas on järjestus palju vabam: seal muudavad mudilased enamasti paigutuse enda jaoks sobivamaks. Üks väike plikatirts kahmas minult raamatu juba enne, kui ma selle riiulisse tagasi jõudisn panna. Kes ütles, et lapsed raamatuid ei armasta?
Päeva lõpus olen väsinud ("utrujen", "utrujena" = "väsinud" sloveeni keeles) ja siis ei jõua märkmeid teha. Midagi kritseldan enda jaoks üles, aga seda lühikest sõnamäsu ei taha teistega jagada. Igal päeval võtan raamatu tööle kaasa (metsa tuleb ikka puid kaasa võtta), aga kordagi pole olnud mahti seda lugeda. Igavuse ja tegevusetuse üle kurta ei saa.
Pühapäeval sõitsin Matjažiga esimese sillani linnast väljas. See asus 8 kilomeetri kaugusel. Sõitsin Dravale võimalikult lähedal ja sain nautida kruusaseid külateid, aukus ja mudaseid heinamaateid, sisetallutud radu raudtee kõrval, mõnusaid metsateid ja tihti lihtsalt jalgratast käekõrval lükata või üle raudteerööbaste tõsta. Vat see oli alles sõit! Pahatihti ongi elus nii, et kiputakse kaugemale ja ei naudita seda, mis on siinsamas, nina ees. Jah, täpselt see. Võtke üles, pühkige tolmust puhtaks ja see ongi see kõige õigem varandus.
Arvake, mis on teine levinuim küsimus, mis minult küsitakse.
Millegipärast päritakse minult kogu aeg, kui vana ma olen. Vana, väga vana olen. Muldvana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar