Minemise võimalikkusest

Minemine on muutunud ootamatult keeruliseks. Mitte ainult hingelises vaid ka kehalises mõttes. Ühiselamu kontoris öeldi mulle eile, et ma peaksin neile ütlema täpse lahkumisaja. Kuidas ma saan seda teha, kui ma isegi ei tea, kuidas Elu seekord otsustab?
Mulle meenus täna fraas laulust "Hotel of California": you can check-out any time you like...But you can never leave! Sloveenia ei lase oma embusest lahti, hoiab kõvasti minust kinni. Paar päeva enne sõitu Brnosse kirjutas autojuht, et ta ei saa minna. Ülemus ei anna talle vabu päevi. Leidsin läbi raskuste uue võimaluse, aga sel juhul sõidan hoopis Prahasse ja saabun sinna südaöösel. Ma loodan, et lõpuks läheb kõik õigesti... Peab minema!
Kui ma oma Erasmuse dokumente ära saatsin leidsin postkastis lennufirma teate, et lend  Viinist Tallinnasse jääb ära. Miks? Miks? Miks? Kas see on Saatuse sõrm? Kas ma peaksin siit midagi välja lugema?
Registreerisin ennast teisele lennule, nii et hoian pöialt ja loodan parimat.

Eile käisin oma kahe kolleegiga Ljubljanas. Lõpuks sain endale sõbrapildi auväärse Prešereniga.

Kuulasin loomeinimesi Trubari kirjandusmajas ja sain endale koopia peatselt ilmuvast raamatust "Ljubljana tales". Seal on isegi ühe Eesti autori luuletus. Eestlasi jagub igale poole! Pärast istusid kõik külalistemajas ja rääkisid juttu. Oli selline vaba kultuuriüritus.
Mina olin koos Jasnaga (komplekteerimisosakonnast) saatjadaamiks raamatukoguhoidjast kirjanikule Tatjanale. Tema ei tahtnud hiljem üldse koju minna, lõi uusi kontakte :).

Aga kui te Ljubljanasse lähete, siis minge kindlasti kohvikusse Zvezda, sest seal on maailma parimad tordid. Need lausa sulavad suus!