Praha pimedus

Ma olen püüdnud oma rännakust ülestähendusi teha, aga enamasti pole aega paberit ja pastakat haarata ja siia jõuan veel harvemini. Miks kirjutada kui võib elada? Selle üle oleks Hamlet pidanud hoopis mõtisklema. Olemine on ometigi paratamatus.

Lisasin oma Tšehhi sõbra Verca õe Lucka (märkus: öelge, kui teil pea selles nimede virvarris juba ringi hakkab käima) arvutile eesti keele. Ma loodan, et ta ei pane seda pahaks. Minu rüperaal on eeldatavasti Brnos. Ma ei ole selles päris kindel, sest ta läks sinna ilma minuta, aga olgem ometigi optimistlikud... Kuhu tal ikka mujale minna on?

Alustan algusest ja lisan siis hiljem lõpu. Kaldkirjas on ülestähendused ja otsekirjas on praegused lisandused. Kuulake/lugege hoolega, sest ma ütlen seda ainult üks kord!

27.09. 2012 (õhtu)

Mul on kahju... otse loomulikult on mul kahju minna. Mul oli kahju registraator Želkole oma uberiku võtit ulatada ja temaga hüvastijätuks kätt suruda. Oli küll looder, aga meil oli palju sisukaid vestlusi. Mul oli kahju tänases sloveeni keele tunnis tabada ennast mõttelt, et see on viimane. Mis mõttes viimane? Kas enam ei ärkagi ma hommikul kell pool kuus, et bibliobussiga sõita minna? Kas enam ei saagi ma kõrvitsapõlde imetleda ja majesteetlike mägedega sõnakalt vaikida? Kas enam... enam ei olegi õhtuseid jalutuskäike Drava jõe ääres, ploominäppajast luigepoegi? Kas see tõesti sai nüüd ühtäkki otsa? Just siis, kui nii huvitavaks läks... siis kui me Andra ja Tadejaga teekohvikus eelmisel õhtul juttu vestsime ja mõtlesime, et seda võiks tulevikus korrata. Just siis, kui mulle tundus, et kõik on imeline, et elu võikski nii igavesti kesta.

Kui ma raudteejaama poole oma kohvrit kärutasin, hakkas mul äraütlemata kurb. Silmad kahmasid ümbrust, hing püüdis ennast õhku hakkida.

Mõni minemine on väga raske. Võib-olla sellepärast me ei öelnudki hüvasti. Maribor, se vidiva! Tee Sloveeniasse on nüüd selge!

P.S Kas teate, mis on selle kausta nimi minu kirjakastis, kus on kõik Mariboriga seonduv? Ei, selle nimi pole "Maribor", selle nimi on "UNISTUS"

28.09 (hommik)

Saabusin kell üks öösel Prahasse. Autojuhid (vennad Sloveeniast) viskasid mu kesklinna ära, seega jäi südaöine kohvriralli võõras linnas ära.
Hiljem selgus, et metroo sel ajal ei liikunud ja minu peatus on ehitustööde tõttu suletus paariks aastaks. Seega: aitäh teile, poisid!

Hosteli administraator oli tuim nagu kala, aga õnneks on tuba suur.
Praha tundub põnev, aga jätan selle hilisemaks ajaks. Täna hommikul külastasin turistide peamist sihtpunkti: toidupoodi (märkus: teine oluline sihtpunkt on tualett).
Tšehhi raha on üks äraütlemata veider valuuta. öösel ostsin bensiinijaamast kokat (märkus: siiski jooki!) ja kui ma 100 krooniga maksin, siis sain tagasi... MÜNTE! Ma olin hämmingus, sest mõelda vaid: müüja teeb mulle täieliku südamerahaga külma... Ja siis selgus lähemal vaatlusel, et mündile oli kirjutatud "50 Kc" (50 Tšehhi krooni).

Sõidust veel nii palju, et kiirteed olid kohutavalt auklikud ja iga kord kui ma hakkasin magama jääma, äratas järjekordne raputus mind üles. Ma ei pannudki õieti tähele, millal ma ühest riigist teise jõudsin. Sellest andis teada vaid raadio, mis reisi alguses vahendas Sloveenia uudiseid, siis läks üle saksa keele ja lõpuks podises midagi tšehhi keeles.

29.09.

Eile kärutasin oma kohvriga mööda Prahat ringi. Vanalinnas on küll kaunis väikestest kividest sillutis jalakäijate jaoks, aga pagasiga liikujatele on see tõeline maapealne põrgu.
Metroos liikus elevaatorilint valguskiirusel (ilma naljata!) ja tihti tuli kohvrit lihtsalt mööda treppe üles ja alla tassida.
Ma olin harjunud, et ühes jaamas väljuvad erinevad metrooliinid samast kohast. Eksisin... Florenc´is (seal, kus üks bussijaam asub) väjusid kollane ja punane liin erinevast kohast.
Sõitsin Cerny most´i bussijaamast... Vabandust, nüüd läks küll valesti. Sõitsin Florenci bussijaama, kus mulle öeldi, et ma pean minema teise bussijaama: Cerny mosti ja alles sealt...sõitsin Vrchlabisse (kuskil Tšehhi põhjaosas). Seal elavad mu Tsehhi sõbra Verca vanemad, kes olid tol hetkel puhkusel ja maja oli noorte päralt. Vercaga kohtusin ma Hispaanias Leonis, kui ma olin seal vahetusüliõpilane.

Õhtul mängisime Verca, Martini (Verca väga pikk peigmees), Andro ja Alishiaga Tšehhi mälumängu. Mina võitsin... Aga vähemalt oskan ma nüüd nimetada vähemalt ühte Tšehhi rahvusparki.

Täna käisime mägedes matkamas: alguses Poolas ja siis juba Tšehhis. Nimesid ärge minult küsige. Mulle pole isegi veel täielikult kohale jõudnud, et ma olen Tšehhis. Maastik oli maaliline ja jalad võttis tudisema küll, Kõige rohkem meeldis mulle tundra.

30.09.  (õhtul)

Pühapäev. Elu Tšehhis on tõeliselt kummaline. Keegi pikemaid selgitusi ei anna ja ühel hetkel võid leida köögist eest võõra abielupaar endale teed keetmas ja sulle kooki pakkumas.
Hiljem selgus, et need olid Verca vanemad, kes olid oma reisilt tagasi saabunud. Pühapäeval käisime klaasivabrikus ja ühte koske vaatamas. Sellest on mul isegi paar ülesvõtet. Mägedesse unustasin ma oma fotoaparaadi kaasa võtta.

Kirjutada oleks rohkem, aga.. kas teile ei tundu, et aeg on juba hiline?