Tulemine

Teen lühidalt ja jätan enamus taas rääkimata (vana lugu juba). Maandusin eile kella ühe paiku Tallinna lennujaamas ja jõudsin kella neljaks koju. Vahepeal oli küll paar sekeldust ja ootamatust, mitu arusaamatust ning mida kõike veel, aga mõned lood tuleb kohvitamise ajaks ka jätta. Kõike ei saa kunagi ära rääkida. Ma ei ole kurb, ma olen lihtsalt tühi. Saate aru... tõepoolest, ma tean, et kuskil sügaval sisimas saavad kõik aru, et ma justkui astusin ühest elust välja ja kleepisin ennast eelmisesse tagasi. Ainult et... midagi on valesti. Midagi jäi vahelt ära, midagi on muutunud. Ai, nüüd kisub küll juba nutule! Talvemasenduse jaoks pole veel õige aeg, nii et kannatan oma depressiivsusega vähemalt novembrini.

Tegin vahepeal märkmeid, aga nüüd ma olen jõudnud juba mis-sellest-ikka-staadiumisse. Sep see on, kui õigel hetkel ei kirjuta. Siis enam ei oska ega tahagi kirjutada. Ma arvan... Ei, ma olen kindel, et kõige huvitavamad on ülestähendused alati minu jaoks. Teised loevad sealt endale sobilikku välja, ainult mina saan minna iga lause, sõna ja tähega sammuksese tagasi, astuda sinna teise ellu.
Kladesse viimaseid sõnu kirjutades olin ma küll väsinud, aga rahul. Jah, miks ei või endale veidi õnne ja rahu lubada? Kas see on tõesti keelatud?

4. oktoobri õhtul kirjutasin ma, et...Olles neljapäevast alates teel olnud - oi, see on nädal aega! - tahan ma tõesti lõpuks minna koju. See on küll mu vanemate kodu, aga voodi seal üleval toas on igavesest ajast igavesti minu oma. Tahan panna pea oma padjale, tõmmata oma tekk üle pea ja puhata. Ma olen samasugune omandihimuline väikekodanik nagu kõik teised.
Külas olles küll korrutatakse, et "tunne ennast nagu omas kodus", aga enamasti teeb võõrustaja kõik, et ma ennast liiga mugavalt tundma ei hakkaks. Kui inimesed koos elavad, tekivad tülid... kui inimene üksi on, siis tekib depressioon. Ilma ei saa olla, aga koos on raske. Rääkimata sellest pidevast tundest, et tahaks midagi öelda, aga kui ütlen, siis pole enam see. Siis on see labane, lame. Kas ehk vaikus suudab mu mõtted kaaslaseni kanda? Kas teine ka mõistab, et tühjast-tähjast kõneldes ütleme me hoopis midagi olulisemat? Ma ütlen seda, mida ma otse öelda ei saa.

Mul on alati raske inimestele selgitada, et kui ma 24 tundi telefoni otsas ei ripu, kogu aeg sõpradega koos ei istu ega südaööni interneti sõnumeid ei toksi, ei tähenda see, et ma olen eraklik ja mul ei ole sõpru. Ma usun, et olulised inimesed on alati meiega. Me leiame alati jutuotsa, me suudame tähenduslikult vaikida. Ma peaksin nüüd kohe selle lõigu kustutama, sest miks kirjutada millestki, mida kõik mu olulised inimesed niigi teavad. Pealegi: kui ma sellest kirjutan, siis pole see enam nii ehtne, nii mõistetav. Tunded on alati mujal, sõnad on lihtsalt auru väljalaskmiseks.

Minu reis ei ole veel otsa saanud. Nüüd ma alles tunnen, kuidas pea mõtetest kobrutab. Kõik need nähtud kohad ja uued inimesed. Kõik see tahab lüüa seintesse mõrad ja kastist välja astuda.

Mulle meeldib tulla, sest siis on hetkeks kõik selge: soovid, unistused, tulevikuplaanid. Ja ma usun, et kui keegi midagi väga tahab, siis ta saab selle.