Pohorje on need "künkad" linnast väljas. Need on salakavalad künkad, sest kui ühe otsa jõuad, siis ootab sind juba järgmine. Kogu aeg on tunne, et see on viimane, et rohkem neid pole. Aga vat.. on küll! Kahe künka vahel on paar sammu lamedat maad ja seetõttu polegi alt jalamilt aru saada, et künka asemel ootab ronijaid mitu-mitu küngast.
Kuna ma olen halb turist, siis ma alustasin ülesminekut valest kohast, aga õnneks oli keegi varem samasse kohta jõudnud ja mulle algelise raja heina valmis tallanud. Teise künka juures silmasin juba kaaskannatajaid. Ma imetlen seda väikest valget puudlit, kes peale esimest küngast maha istus ja edasi keeldus minemast. Tark koer, kes haistis raskusi ja viletsust.
Kõige väsitavam oligi ülesminek, sest siis olin ma lauspäikese käes. Lõpuks avastasin, et arukamad künkalkõndijad on metsa peitunud ja liiguvad seal ülespoole.
Ma tean, et Pohorjes on olemas spetsiaalsed loodusrajad, aga, nagu te arvatagi võite, läksin mina otse. Natukene aega liikusin isegi ametlikul rajal, aga siis kaotasin õige tee, lõin käega ja läksin sobivas suunas. Mulle tundub, et nn "otseteed" olidki kõige paremad: kuigi/sest põldmarjapuhmad kriimustasid mu jalgu, tuli lehmade elektriaedade alt läbi pugeda (ühel korral ma unustasin, et kõik pealtnäha tavalised nöörid pole päris ohutud), sain ma mööda künkanõlva imelisel metsateel keeruga alla kõmpida (too tee oli jalgratturitele) ja siis lihtsalt läbi metsa alla tulla. Päris lõpus oli küll eee-kas-ma-olen-eksinud-tunne, aga Pohorjes ei saa ära eksida. Maastik annab ära, kust suunast sa tulid ja kuhupoole lähed.
Pohorjest on väga raske pilti teha, sest puud jäävad ette, aga ma katsetasin. Selline ta siis ongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar