Kirjutasin oma teist raportit. Praktikaprogramm näeb ette, et iga nädala lõpus tuleb maha istuda ja nädala tegevused üles märkida. See on nii tüütu tegevus, et võtab üldse kirjutamisisu ära.
Teise nädala lõpus hakkab mu aju juba taastuma. Informatsiooni ei anta enam kärukoormate kaupa ja olemasolevad killud sobituvad paika. See on hea kahel põhjusel:
1) Ma ei pea enam oma aju piinama ja klobima, et teda töökorras hoida.
2) Ma saan mõistuse puhkehetkedel tegelda teistsuguste mõtetega. Vargsi tulevad mõtiskluste "raamatukogude rahastamisega tegeleb..." kõrvale avastused " see Igor näeb välja täpselt nagu Gimli "Sõrmuste isanda" filmist". Oluline on vaid meeles pidada, et kõike ei tasu aruandesse kirjutada. Aruande jaoks klopsin ma ilusaid ja uduseid lauseid.
Homme sõidan rongiga Laškosse, kus on viimast päeva festival "Pivo in Cvetje" ("Õlu ja lilled"). Õlu seos lilledega on mulle jäänud arusaamatuks, aga kui pidu korraldatakse, siis tuleb minna. Saan loodetavasti seal (lõpuks) Miricalt kauaoodatud ratta ning linnas liikumine muutub kordades lihtsamaks.
Reedel nägin ma Sloveenia presidenti. Ta osales tseremoonial, kus natsisimiohvrite mälestuseks pandi tänavasse kive. Tal olid kõik presidendi jaoks vajalikud omadused: topise väljanägemine, pikk ja patriootlik kõne ja püüe olla rahvamees. Kõige huvitavam asjaolu selle sündmuse juures selgus hiljem. Praktika koordinaator ütles, et ta on kindel, et selline tseremoonia oli kord varem juba aset leidnud. Mitu kuud varem oli raamatukogu korraldanud vastavateemaline näituse ja kivid pandi tollal kõnnitee sisse. Ta võis vanduda, et isegi koht oli sama. Kõlab küll absurdselt, aga tundub, et presidendi jaoks võeti kivid uuesti välja ja tehti kogu tseremoonia veelkord läbi.
Nipet-näpet oli veel, aga aju puhkab... surm-surm!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar