Kuigi teisipäeva õhtul oli väga (väga-väga-väga...) tore mööda Drava kaldaäärt oma uue vana jalgratta Matjažiga sõita, on meie suhtlus osutunud ootamatult keeruliseks. Nojah, ikkagi eri rahvusest ja nii...
Täna hommikul sõitsin Nova vas´i raamatukoguni (selgitus: asub teisel kaldal). Kõik oli korras, läbisaamine rahuldav. Lõpetasin kell kaks oma praktikapäeva ja hakkasin jalgrattaga kodu poole sõitma ja siis... vat, siis ta alles maksis mulle kätte selle eest, et ma ta päikese kätte olin jätnud. Viskas keti maha ja teatas, et tema ei sõida. Edaspidi peab mul kotis peale lusika (vajalik jogurti söömiseks) olema alati paar töökindaid ning igaks juhuks mutrivõti, kruvikeeraja...hmm... jalgrattapump? (esikumm on tühjapoolne).
Tehnika ja mina ei ole kõige parem kombinatsioon. Seni on mul probleeme olnud peamiselt pesumasinatega, mis ei taha oma tööd õigel ajal ära lõpetada ja muudkui keerutavad ülihelikiirusel pesu trumlites. Nüüd siis norib jalgratas ka juba tüli. Kes oleks võinud seda arvata?!
Kui kokkupuude õelate joogiautomaatidega (raha võtavad, aga jooki ei anna) ja elutu ühiselamupersonaliga välja arvata, on kõik hästi. Teisipäeval rääkisin Niinaga kataloogimisest ja koduloo andmebaasist ja eile tegi ülevoolavalt jutukas Marinka Maribori linnas väikese tuuri. Palju jääb veel endal avastada, aga küll jõuab.
Ah, et miks "tuba tornis"? Selgus, et Maribori katedraali tornis olid (linna)valvuri eluruumid. Üles-alla minemine võis küll võhmale võtta, aga vähemalt oli vaade ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar