Mis värvi on kuulsad Lipica valged hobused?

Vastus: valged, hallid või pähklipruunid.

Veetsin nädalavahetuse Mirica kodukandis Celje lähedal (Jah, kraamige sahtlipõhjast oma atlased välja, sest muidu ei saa te mitte mõhkugi aru).
Laupäeval olin Mirica ja Sandi kodus, mida nad veel kõpitsevad, seega oli tubades suuremat sorti segadus. Oma panuse andis ka nende pisipõnn, kes ringi taterdas ja kõike näppis ning teise kohta tõstis. Nende väike kodu asub kõrgel-kõrgel, kuhu saamiseks tuleb sõita mööda kurvilist teed. Minul hakkas õudne (südamepööritustest rääkimata), aga Sandi oli seal elanud terve oma elu ja tema arvates polnud need teed üldse ohtlikud (ma oleksin naernud, kui mul nii hirmus poleks olnud!). Nende majake on Sandi vanemate oma kõrval ja eemal mäe peal elab veel üks onudest. Kuna Sandi vend elab oma vanematega veel koos (ta on kusjuures raamatukoguhoidja!), siis kahtlustan, et suure osa külast moodustabki Sandi suguselts, kes ei taha oma mäe otsast enam alla tulla.
Sandi vanemad pidasid lontkõrvseid kitsi, sigu, lehmi ja jäneseid, seega oli see üks korralik talumajapidamine. Minul kahjuks ringi kõndida eriti ei lastud, sest millegipärast on inimestel arvamus, et külalist tuleb siidpatjadel kiigutada ja teda ei tohi ringkäigule lasta.

Pühapäeval käisime Lipicas kuulsaid valgeid hobuseid vaatamas. Farm asutati 18. sajandil ja algselt kasvatati hobuseid Austria keisririigi tarbeks. Koha valikul mängis rolli kliima ja asjaolu, et seal olid juba kohalikud hobused. Neid ristati erinevate tõugudega kuni saadigi Lipizzanod. Praegu kasvatatakse seda tõugu ka mujal (nt Austrias ja Itaalias), sest maailmasõja järel jäid hobused teistesse riikidesse. Lipicas on praegu ca 350 hobust. Kohanimi tuleb sõnast "lipa", mis tähendab "lõhmust". "Lipica" on "väike lõhmus".

Ringkäigu lõpus oli väike etteaste, kus hobused demonstreerisid oma oskusi.

Peale seda sõime pitsast ja mind toodi Maribori tagasi. Kõige rohkem meeldis mulle mägesid vaadata. Vaatasin paremale... mäed.. vasakule.. mäed... ette... mäed..jne. Toideti nagu näljahädalist ja kuigi mulle need supipallid absoluutselt ei maitsenud ja Raffaello tuleb kaerahelbetest parem, siis Sandi ema tehtud struudel oli üsna hea.

Aga mäed... jah, need olid mu lemmikud. Kohalikud ei saa küll aru, et mis neist ikka vahtida, aga mina vaatan ja vaikin.