Nädal möödas, pea sassis

Eile õhtul sattusin vaatama väga lahedat tänavateatrit. Elus on ikka nii, et juhus teeb imesid ja on imeline. Lenti festivalil on mulle meeldinud kõige rohkem need etteasted, mida ma olen (pool)kogemata vaatama sattunud. Nt minu mentor Aleksandra käis eile taas Türgi jutuvestjaid kuulamas ja ütles mulle, et teisel korral polnud see nii ehe (märkus: paljusid etteasteid viiakse läbi mitu korda). Teisipäeval oli see uudne ja ootamatu, vihm lisas müstikat ja tegelikult pidime minema hoopis mujale. Eile oli osa grupist puudu ja vihma ei tulnud.

Neljapäeval käisin vaatama Rumpelstiltskinit (veiderdaja Austraaliast), mis tundus igav ja mage. Ühiselamu poole liikudes sattusin Grajski trg väljakule ja seal kandis Trio Amore ette tummfilmi-stiilis koomilise etenduse. Muusika oli vastav ja liigutused samamoodi katkendlikud. Ainult mingeid vahetekste polnud, kõik pidid näitlejad välja žestikuleerima.
Leidsin sellest etendusest ühe illustreeriva foto, aga... eks ta nüüd ole. Teater on ikkagi liikumine ja seda ei saa ma kuidagi edasi anda.

Täna olin ühes haruraamatukogus: Nova vas´is. Lastele tutvustati erinevaid mänge (ma olin Eesti omasid ka otsinud, aga nende jaoks polnud piisavalt ruumi) ja jutustati kaks muinasjuttu. Väga tore oli, ainult... nojah, keelt on rohkem vaja.


Nüüd ma puhkan... Need hommikused ärkamised on rasked.