Käisin viimati Hispaanias detsembris. Peatusin seal vähem kui ööpäev, aga rutakusest hoolimata oli taaskohtumine südamlik (sellest olen ma kirjutanud oma teises blogis). Mõnel päeval, kui elu tundub lootusetult igav ja lame, jään ma silmitsema kalendri kõrvale kleebitud postkaarti. Seal peal on churros con chocolate ja taga tekst "meenutus sellest, et elu võib vahel olla imeline unenägu".
Koroonaoludes oli reisimine muidugi suisa ära keelatud. Nüüd ühiskond toibub vaikselt. Hispaanlaste Facebooki grupis, millega ma teaduse tegemise eesmärgil liitusin (jagasin seal oma küsitlust) ja kust ma enam ei taha ära minna (saati kui seal saab omandada hispaania kõnekeele väljendeid), on peamiseks arutusteemaks, millal ja millega Lõunasse naasta. On minulgi osa perest seal ja süda oli seal juba varem.
Kuna reisimine pole veel mõnda aega võimalik, peamiselt töö- ja koolikohustuse tõttu, naudin hoopis kirjandussaadet Pagina Dos. Lisaks headele lugemissoovitustele, saab seal näha oh-kui-tuttavaid paiku. Seekordses osas näidati Plaza de Mayor´i Madriidis ja Alcala´t Sevillas. Minu mõte rändas koos kaameraga... Võib ka nii reisida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar