El destino no hace visitas a domicilio, hay que ir a por el (minu üks lemmiktsitaate)
Viimasel ajal on mul tunne, et inimesed ainult lahkuvad. Minu vanus küll veel nii kõrge pole, et peaks ajalehte sirvides alustama surmakuulutustest (sest äkki on seal mõni tuttav nimi), aga mu suured eeskujud ja lemmikud on aegamisi lipsamas üle igaviku läve. Paratamatus!
Kõige selle taustal mõjus siiski ehmatavalt teade, et Carlos Ruiz Zafon on meie hulgast lahkunud. Olen tema raamatuid lugenud. Neid nautinud. Neid hinganud. Nende sõnadevoolu sukeldunud ja seal all põhjas lebades vaadanud maailma läbi teistsuguse filtri. Isegi Barcelona pole enam endine. Barcelona on nüüd Carlose raamatute värvinguga linn.
Carlos armastas raamatuid. Ta armastas lugemist. Ta armastas raamatukogusid. Kuigi talle tehti aeg-ajalt pakkumisi oma romaanid filmiks teha, keeldus ta väga lihtsal põhjusel: tema raamatud tõstsid pedestaalile lugemise. Tahaks hüüda nagu seebikakangelannad, kõvasti ja dramaatiliselt: Porqueeeeeeeeeee?
Tõepoolest, miks... miks jäi nii palju mõttekäike teistpoolsuse jaoks. Või kui ma järele mõtlen, siis arvatavasti uitab kirjanik nüüd Unustatud Raamatute surnuaias ja ahmib endasse häid raamatuid. Descanse en paz!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar